Nädala teises pooles pöördus ilm ilusaks. Silmapiiri ääristasid tumedad kaugenevad ööpilved, aga otse nende keskele jäi suur lapike pilvitut taevahalli, mida valged tähetäpid õrnalt kaunistasid. Niiske kõnniteesillutis viitas mõned tunnid tagasi aset leidnud vihmasajule, kuid aegamööda esile tükkivad roosakad päikesekiired asusid seda hoolikalt kuivatama.
Peale mitme nädalast pausideta töötamist, otsustasime Patrickuga ennast vahelduseks tuulutada ja CBD sse õhtustama sõita - noorte inimestena peaksime ilmselt seda tihedamini tegema. Mõjub uskumatult hästi nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Mina igatahes sain sellise energia puhangu reedeõhtust suurlinnamelu nähes, et kogu tööpäevajärgne väsimus oli haihtunud. Positiivsusest kihevil rahvamassid tatsasid tänavatel, igast teisest kohvikust kostus muusika, inimesed nautisid esimest ilusat sooja õhtupoolikut, istutades end kohvikute väliterrassidele.
Kolm kuud Austraalias (eelkõige Food Republicus) on pildi väga selgeks teinud - ma armastan inimesi ja nende lähedus mõjutab päris suuresti minu elukvaliteeti. Proovisin siin ennast mingi aeg petta, väites, et elaksin palju meelsamini isoleeritult maal põldude ja mändide vahel, kuid päriselus peaksin ilmselt vaevu paar nädalat vasut. Üksi on ka tore olla, aga mitte liiga kaua. Murran siin vaikselt tulevikule mõeldes pead, mis valdkonda suunduda, kus liiguks piisavalt raha ära elamiseks, oleks piisavalt aktiivne ja tihedalt inimestega seotud...
Põgusalt ka meie reedeõhtust. Kiiruga harjasime ja mopitasime kogu kohviku hoolikalt üle, tegime homseks olulisemad ettevalmistused ja tõttasin entusiastlikult rongijaama - pidime Patrickuga seal kokku saama.
Tänutundega astusime Flinder Streeti suunduva rongi peale, proovides neljakümne minutilist sõitu produktiivselt ära kasutada ja leida parim Rameni restoran CBDs. Reaalsuses nägi pilt välja selline, et Patrick pidi midagi väga olulist telefonimängus tegema ja mina ei suutnud raamatut käest panna, millega parajasti tohutult põneva koha peal olin. Kui peatükk läbi sai, sundisin end kiiruga googeldama - mille tulemusel lubasin taaskord, et ma ei vali enam mitte kunagi (kiirustades) ühtegi restorani. :))
Google mapsi abiga seiklesime läbi inimtühjade tänavate paar kilomeetrit, kuni jõudsime - meie kergenduseks - veidigi tsiviliseeritumasse linnaosasse. Möödusime nii mõnestki palju tõotavast restoranist, kuni Patrick viipas ületee oleva majakese poole. Ilus, oliivikarva maja, kreemika varialusega. Juubeldasin, et kohvik juba välimuselt nii mõnus paistab. Patrick muigas ja raputas pead. Mitte see polnud minu väljavalitud rameni koht, vaid selle kõrval olev, kärtspunaste aknaraamide ja täissoditud majaseinaga putka. Kangekaelselt proovisin meenutada, et tihti on just need kõige äbarikuma välimusega kohad kõige paremad... Läksime sisse. Kriiskav jaapani muusika ajas esimese minutiga pea valutama ja ilmselt saime elu kõige halvema Rameni, mis - ma ei imestaks - võis olla kiirnuudlite pakist kokku segatud. Kõrvetasime mõlemad keeled ära, peasi, et sealt ruttu minema saaks.
Me ei suutnud leppida, et sellisest pettumusest kujunebki kogu õhtu. Unustasin enda eelneva lubaduse ja otsisin ruttu ühe mõnusa itaalia restorani, kuhu suundusime magustoitu sööma. Restoran asus täpselt keset CBDd, kitsukesel kõrvaltänaval, pisut eraldatult ringi sagivast rahvasummast. Astusime kägisevast puustuksest sisse, kulkolasesse valgusesse ja astusime mööda treppe alla maaalusesse restorani. Tutavlik kaneeli-kardemoni lõhn ja veinibokaalide klõgin tekitasid tahesttahtmata tohutu jõulutunde (ainult kuusk jäi veel puudu). Puupüsti täis olevat ruumi vaadates, paistis vaba koha leidmine üpris lootusetu üritus. Kuid meie energiline teenidaja haaras ohjad enda kätte, tiris ühte ja teist lauda, kuni suutis meid sisse pressida. Tema auks tellisime lisaks magustoidule ka hummuse bruschettad. Viimased olid nii head, et veidi sõbralikemate hindade korral oleksin neid vähemalt kolm portsu tellinud.
Kaardiga makstes vuristas teenindaja meile - ilmselge ebamugavustundega - kiiruga ette võimalusest tippi jätta. Lause lõppu ma ei kuulnud, juba jooksis teiste laudade poole. Eeldame, et siinses ühiskonnas endiselt ebameeldiv ja harjumatu, kuna tippi ei jäeta praktiliselt kusagil. Patrick vaatas mulle küsivalt otsa. Teades siinseid palganumbreid, ei ole see teenindajatele elulise tähtsusega, kuid otsustasime siiski väikese summa jätta. Peale seda me enam sinna tagasi minna ilmselt ei saa…
Laupäeval, veel eelmisest õhtust positiivsest energiast pakatades, suundusin tööle. Ei tea mis toimub, aga koos soojade ilmadega kadusid pooled kohalikud austraallased ja asendusid umbkeelsete asiaatidega. Või on asutraallasi sama palju, aga asiaate nii ülekaalukalt rohkem ... Varem nii lihtsalt möödunud päevad, on asendunud tohutute vaimsete jõupingutustega, mis mind tööpäeva lõpuks energiast tühjaks imevad. Targemad asiaadid on endale inglise keelse soovidenimekirja telefoni valmis kirjutanud, kuid leidub ka neid, kellele pean käte ja jalgadega hakkama igat detaili selgitama. Viimases ahastuses haarasin üks lõuna telefoni ja näitasin pilti praetud munast - hiinlane jäi rahule.
Muidugi satub asiaatide sekka ka üksikuid inglise keelt kõnelevaid laudkondi. Südikate pensionäriprouade grupp suutis taaskord kinnitada, kui väike on maailm! Peene stiiliga daam, kelle rohelised teravate tippudega prillid on igavesti minu mälusoppidesse süübinud, on meie korduv külastaja. Ilma tühise sissejuhatuseta, küsis ta kohe, kas ta mäletab õigesti ja ma olen Eestist pärit. Noogutasin, ise imestades, kuidas saab 80+ aastasel nii hea mälu olla. Kolm naist hakkasid naeratades toolil nihelema. Neist kõige pikem, blondipeaga proua, kelle sinised silmad ja sirged näojooned tugevalt skandinaavlast meenutasid, oli sündinud Eestis. Seitsekümmend aastat tagasi olid nad perega siia tulnud ja naine mäletas IKKA Eesti keelt! Tohutult armsa aktsendiga, mis pisut soomlastele omaselt kõlas, purssis ta eesti keeles lauseid kokku, ilma suuremaid vigu tegemata. Hämmastav. Pealegi arvasin, et ta on heal juhul kuuskümmend, aga matemaatika ei klapi, kui ta 70-aastat juba Austraalias on elanud. Tundus, et temale mõjus eesti keeles rääkimine väga värskendavalt - lausa kepsles hiljem kohviku uksest välja minnes.
PS! Sain teada, miks inimesed siin kaasatopse eelistavad: sinna mahub rohkem kohvi! Üks proua eile kiitis meie kohviku tasse, et nendest kannatab isegi juua. Muud ümbruses olevad kohad ostvat endale iga natukese aja tagant uued kruusid, mis alati on grammivõrra väiksemad. Selga sirgemaks ajades teatas ta, et nendesse kohtadesse ta enam oma jalga ei tõsta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar