Uus nädal algas üllatavalt tagasihoidlike Halloweeni pidustustega. Muidu igapäevaseks muutunud aedadele ilmusid üksikud dekoratsioonid, kes kasutas marlit ämblikuvõrguna, kes riputas mandariinidest tehtud kõrvitsaid aiapostidele. Mina pole kolme kuuga endiselt sellest mõttest lahti saanud, et Austraalia sarnaned tohutult USAle - ilmselt tema ringjate elamurajoonide ja sarnaste majade tõttu. Kitsarinnaliselt ootasin automaatselt samasuguseid, mitme tuhande dollarilisi Halloweeni kaunistusi, mis kõik tänavad suureks võlumaaks muudaksid. Tagant järgi oleksin võinud juba toidupoes avaneva pildi põhjal mõista, et kui nädal aega varem riiulid Halloweeni teemalistest asjadest ei kirenda, pole erakordselt suuri pidustusi oodata.
Töölt koju jalutades ei märganud ühtegi nõiaks või kummituseks maskeerunud last, kes suure korviga ukselt uksele jookseks. Meie maja otsa ei sattunud ka keegi. Vähemalt mitte siis, kui ma kodus olin. Mäletan, et Eestis lapsepõlves peetud kadri - ja mardipäeval lasti veel magama mineku ajani kella, et viimse tunnini ettevalmistatud luuletusi ja etendusi esitada. Milline pettumus, kui keegi mandariini või kahe kroonise andis…
Musterema Grete läks laste nimel päevaga kaasa. Sel ajal, kui me Patrickuga tööl olime, lasi ta Astridil endale uhke Halloweeni näomaalingu teha, kaevasid kapi sügavustest omanäolised kostüümid välja ja pidasid mõned head tunnid, korvid käes, kommijahti. Astridi sõnul ei saaks paremat püha olemas olla!
Kõige enam hämmastas mind Timi ema, Sharon a ka Nanna, kes alles mõned nädalad tagasi haige selja tõttu ravil viibis ja nüüd jooksis lastega mööda tänavaid, endal nägu naerul ja pealaele seotud pats lehvimas, nagu poleks tal midagi kunagi viga olnud. Ei tea mis üleloomulikud võimed siin riigis inimestel on.
Arvestades asjaolu, et viibime turvalises pererajoonis, kus eelkõige elavad väikeste lastega pered, põhinevad minu kirjeldused ainult sellel kitsal baasil. Silmaringi avardamiseks uurisin põgusalt töökaaslaste emotsioone Halloweeni osas. Chelsea, kes veel eelmisest õhtust näost pisut roheline oli, pidas seda traditsiooniliseks joomingu päevaks. Iga aasta korraldavad nad sõpradega suure koosviibimise, ehivad ennast uhkete kostüümidega ja kaanivad õlut, veini ja muud alkoholi, kuni lõpuks puhtalt pudeli nägemine kõhus keerma ajab. Seda kirjeldades pidi ta nägu krimpsutades suure sõõmu vett jooma.
Käimas on üldse üks isemoodi nädal. Iga aasta toimuub novembri esimesel teisipäeval ilmatusuur Horse Race ehk hobusevõistlus, millest on kujunenud üks suuremaid ratsavõistlusi kogu maailmas. Miks just sellel ajal, ma täpselt aru ei saanud, kuid vist on kuidagi seotud Walesi printis sünnipäevaga.
Melbournes, kus niigi on kõikides Austraalia osariikidest kõige rohkem pühasid, kasutati ka seda päeva ära - paljudel õpilastel ja täiskasvanutel on seljataga pikk nädalavahetus ehk kuni kolmapäevani olid enamus koolid, kohvikud ja ettevõtted lühendatud aegadel avatud või otsustasid sootuks suletuks jääda.
Inimesed suunasid energia panustamisele, kihlvedude sõlmimisele ja pöidlad pihus teleka ees kaasa elamisele. Auhinnarahad on suured, väidetavalt üle 6 miljoni dollari ja esimesed kümme saavad autasustatud. Aga olenemata tulemustest, tekitab võistlus enamus inimestes puhtalt pühade tõttu meeletult elevust ja rõõmu. Rob, üks lumivalge peaga Viplalat meenutav vanahärra, nimetas seda lausa "aasta teiseks jõuluõhtuks", kus kõik sugulased kokku tulevad ja koos küllusliku toidulaua taga kvaliteetaega veedavad. Tema oli üks neist, kes oma golfiklubi liikmetega juba nädal enne Food Republicus kirglikult panuseid tegid ja kihlvedusid sõlmisid.
Olgu pühad kui suured tahes, on sama palju inimesi selle vastu, kui poolt. Hobuseid treenitakse ränkades tingimustes ja rasked treeningud imevad neist välja viimsegi jõuvaru. Nagu me teame, on hobuse kõige olulisemad kehaosad jalad - kui midagi peaks nendega juhtuma, siis lemmiklooma armastus ei aita, vaid ta pannakse magama. Max ja Chelsea, keda puhtalt selle pühade mainimine kulmu kortsutama ajas, kirjeldasid õõvastusega eelmine aasta juhtunud absoluutseks favoriidiks peetud hobuse õnnetust. Samal ajal kui Max seda kätega vehkides elavalt kirjeldas, noogutas Chelsie nõustuvalt kõrval - tema arust peaksid sellised võistlused keelatud olema ja ainuke positiivne faktor selle kõige juures on topeltpalk või puhkepäev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar